Märja aluse ehitus on äärmiselt tülikas ja kaalub üles kasu. Arenenud riikides kasutatakse seda harva. Samuti on eriolukordadel ranged nõuded. Meie riigis peetakse selliseid tavapäraste tavade rikkumisi sageli iseenesestmõistetavaks, et projekti edenemisega sammu pidada.
Arhitektuurne kate peaks olema aluskihiga hästi nakkuv. Selline nakkumine sõltub põhimõtteliselt "kleepumist". Adhesiooni tekitavad erinevad gravitatsioonijõud aluskihi pinna ja polümeermaterjali vahel, nagu keemiline ahela jõud, molekulidevaheline jõud ja liidese elektrostaatiline külgetõmme. Kõige klassikalisem teooria on tuginemine mehaaniliste jõudude kombinatsioonile, see tähendab, et kattekihis olev polümeer tungib aluskihi sisemusse ja pärast kõvenemist tekib liidese piirkonnas haardumisjõud, et saavutada juurdumisefekt. "
Niiske aluskihi jaoks pole standardit, mõned kutsuvad isegi küllastunud vett imavaks aluskihiks. Kui tahke pind on isolatsioonikihi moodustamiseks kaetud veemolekulidega, ei saa polümeermaterjal aluskihile juurduda ega tekitada gravitatsioonijõudu aluskihi tahkete molekulidega. Tugevat adhesiooni on kindlasti lihtne koorida ja maha võtta. Vesialuselise värvi kandmine märjale aluskihile võib vältida enneaegset kiletamist, kuid sellel "niiskumisel" on piir. Paljud materjalid viitavad sellele, et aluskihist liigse vee imamiseks tuleb kasutada kuiva moppi. Sellegipoolest peaks värvi "kõva kuivamine" hõlmama kõva kuiva aluskihti. tähenduses. Ainult usaldusväärne adhesioon. Lisaks on veeaur rohujuuretasandil suletud ja alati on väljapääs, vastasel juhul suletakse see mõnda aega ja see ei kesta kaua. Varjatud ohud on iseenesestmõistetavad.
Mõned katted läbivad märjal aluskihil niiskuskõvastumise reaktsiooni. Aluskihi niiskusesisaldus ei tähenda, et see oleks lõputult suletav. Sellel peab olema teoreetiline alus ja eksperimentaalne demonstratsioon. Põhimõtteliselt, välja arvatud maa-alune hüdroisolatsioon ja teatud veekindlad konstruktsioonid, peaksid arhitektuursed pinnakatted välistama aluskihi kandmise niiskes olekus.